Festival Kaera-Jaan

Skulptuuride rada

Skulptuuride rada?

Festivali tõukejõu Kaera-Jaani loos räägitakse nii kaerast, kanadest, viljateradest kui virutamiseks sobilikest vemmaldest, millest on inspireerunud ka festivali kunstnikud. Nii valmisid residentuurides Järvseljal (aug 2023) ja Vooremäel (mai 2024) eriilmelised puu-, õle- ja muid looduslikke materjale kasutavad skulptuurid. Kujude teekond mäel on avastusi täis. Skulptuuride raja kuraator on kunstnik Elo Liiv.

Rajal on järgnevad skulptuurid

Urmas Veersalu, Katrin Pirn (EST)

Kõrtest kaaren ehk rooronk

Eesti rookroonimeister ja linnuhuviline Urmas Veersalu räägib, et kaaren on linnuriigis kõige targem, sest inimesi ta ei usalda ning hoidub neist kaugemale.

Elo Liiv (EST)

Tähnase käsi

Ahunapalu pillimehe Aksel Tähnase suunas mõlgutab Elo: Seal, kus kasvavad Eesti kõige kõrgemad laaned, kuulda on päkaraua kandle heli võnkumas kunagiste külapidude taktis tänaseni. Raskest tööst soonilised käed kui puude juured ühindamas taevast ja maad, ühise väena loomas üha uusi põlvkondi.

Dominic Seeber (AU)

Kandiline kaer

Kas on kesvad keerulised, kaerad katsekandilised?

Roger Rigorth (GER)

Siil ja päike

Tuttav lugu oma tumedate jõududega kaklevast vägilasest, kel abiks põõsast hüüdev siil. Rogeri elektriposti otsas istuv siil sätendab lootusekiirena – ehk pääseme pahalaste küüsist?

Kaarel Küttas (EST)

Kirveskannel

Kaarli Järvselja metsanduse- ja päkarauakandle traditsioonidest inspireeritud skulptuur ühendab eneses metsauuendamisel kasutatud maakirve ja piirkonnale omase rahvamuusikainstrumendi motiivid. Mängi! Sõrmitse, tõmba keeli päkaraua või medikaga, eksperimenteeri pulkadega.

Saara-Maria Kariranta (FIN)

Hanna Kaisa Vainio

Vormid kivide magamiseks, kaera kiikumiseks ja putukatel taganemiseks

Trond Solberh (NOR)

Rahutused

Mitmed teosed: Kogukonnad kaljudel; Mateeria loeb; Raamimine metsas; Austusavaldus endistele, praegustele ja tulevastele peasekretäridele

Eero Ijavoinen (EST)

Lehise Ott

Eerol skulptuuril oli omajagu seiklusi selja taga - Lehise Otil oli väga kõva pea. Sinna mahtus üksainus mõte, mis püsis seal nagu kinni kiilunud saag. Kord kukkunud tal pea Võnnu lähistel auto kastist maanteele. Ei läinud katki ega midagi.

Scroll to Top